Ma võin suitsetamisest igal ajal loobuda? Aus test

Lause “Ma võin suitsetamisest igal ajal loobuda” on päästnud lugematul hulgal sigarette lähema uurimise eest. See kõlab rahulikult. See kõlab küpselt. See annab rääkijale viimase sõna enne, kui harjumus jõuab esitada päris küsimusi.

Kasutasin seda lauset aastaid. Kasutasin seda 19-aastaselt ja kasutasin seda pärast 27 aastat suitsetamist, kui olin pigem 52 kui 22. Selleks ajaks suitsetasin oma kõige kehvemas perioodis umbes 40 sigaretti päevas, ja see lause istus ikka keelel nagu väike juriidiline kaitsekilp.

Müüt 1: Homme tõestab, et sul on kontroll

Homme on mugav, sest see ei pea kunagi vastu pidama tööpäevale, kohvile ega kojusõidule. Inimene ütleb selle lause neutraalsel hetkel ja laenab selle rahu kogu sõltuvuse kirjeldamiseks.

Aus proovikivi ei ole teoreetiline. See saabub kell 7:30 koos kohviga, kell 11:10 pärast pingelist kõnet, kell 18:00 liikluses. Just seal hakkab see lause kokku tõmbuma.

J. Freeman teab seda oma kontoriaastatest. Ta võis jätta ühe sigareti vahele, et end distsiplineerituna tunda, ja siis avastada tund hiljem, et jalad viivad ta akna juurde, justkui päev oleks otsuse juba teinud. Võid seda suitsetaja eituseks nimetada, kui tahad, aga see näeb harva dramaatiline välja. See näeb korralik välja. Just seepärast see püsib.

Müüt 2: Edasilükkamine tähendab vabadust

Inimesed ajavad viivitamise segi valikuga. Kui inimene saab koosoleku, lennu või perekondliku õhtusöögi üle elada ilma süütamata, tundub, nagu harjumus oleks valikuline. Probleem on selles, mis täidab tühja ruumi sel ajal, kui inimene ootab.

Vaba valik jääb vaikseks, kui see pole kättesaadav. Sõltuvus aga loeb edasi. See jälgib ust, kella, lifti, ilma. See muudab järgmise suitsetamisvõimaluse väikeseks kohtumiseks, mis on päeva sisse peidetud.

See oligi mu elu selle lõpus. Suitsetasin kodus. Suitsetasin tööl. Töökaaslased lakkasid seda märkamast. Ma sain koosoleku läbi teha, aga sigaret pärast seda ootas mind juba toas, enne kui koosolek lõppes. See ei ole paindlikkus. See on ette kirjutatud rutiin.

Müüt 3: Probleemi tunnistamine tähendab nõrkust

See on selle lause kõige raskem osa. “Ma võin suitsetamisest igal ajal loobuda” ei kaitse ainult harjumust. See kaitseb ego. Kuni see lause elus püsib, ei pea inimene kunagi ütlema seda valusamat asja: ma olen lõksus ja need meetodid, mida ma pidevalt kasutan, ei tööta.

See tunnistus tundub raske, kuid on ausam kui enesepettus. Ainult tahtejõust ei piisa enamasti. Nikotiini asendusravi aitab rohkem. Ravimid aitavad veel rohkem. Ka kõige tugevam kombineeritud lähenemine ei vii enamust inimesi lõpuni. Need näited ei kirjelda nõrku inimesi. Need kirjeldavad rasket sõltuvust ja meetodite kogumit, mis jätab enamiku inimestest kuskile tee peale.

Sain sellest aru pärast akupunktuuri, hüpnoosi, teraapiat, plaastreid, Allen Carri raamatut, taimseid sigarette ja taimerimeetodit, mis muutis iga tunni väikeseks kohtusaaliks. Ükski neist läbikukkumistest ei tähendanud, et mul puudus iseloom. Need tähendasid, et püüdsin endiselt harjumusega vaidlust võita, selle asemel et sellest välja astuda.

See on selle lause taga laiem muster. See kõlab enesekindlusena. Enamasti on see aga kaitse. See hoiab tegeliku silmitsi seismise turvaliselt teoorias, kus uhkus saab puutumatuna püsida ja midagi ei pea muutuma.

Kasulik hetk saabub siis, kui see lause enam ei kõla tugevana. Siis saab inimene vaadata harjumust ilma seda imetlemata. Sealt algab päris muutus.

Kui see lause veel su peas elab, ei ole uhkus see osa, mis vajab rohkem harjutamist. J. Freeman kirjutab oma juhendis rahulikust teest, mis lõpuks selle vaidluse lõpetas, samm-sammult ja inimlikus tempos. Eesmärk ei ole tõestada, et sa võid suitsetamisest igal ajal loobuda. Eesmärk on jõuda sinnani, et seda lauset pole enam üldse vaja.