Kuulsad suitsetajad, kes loobusid, ja 2 müüti

Kuulsad suitsetajad, kes suitsetamisest loobusid, ja lugu, mida tavainimestele müüdi

Müüt on lihtne: kuulsad suitsetajad, kes suitsetamisest loobusid, pidid olema raudse tahtejõuga, ja igaüks, kes ei suuda neid järele teha, tundub iseloomust puudu olevat. Selle kõrval seisab teine müüt: ainult need, kes jätavad suitsetamise päevapealt maha, on päriselt loobunud.

Selline lugu teeb küll kena plakati. Aga jätab tavainimese halastamatu võrdlusega üksi.

Müüt 1: kuulsus teeb loobumise tugevamaks

Avalik loobumislugu lihvitakse enamasti puhtamaks, enne kui keegi seda kuuleb. Näitleja ütleb, et viskas paki minema pärast tervisehirmu. Laulja ütleb, et ärkas ühel hommikul tüdinuna sellest, et tema riided haisesid suitsu järele. Ärimees ütleb, et tegi otsuse ega vaadanud enam tagasi.

Puudu jääb räpane vahepealne osa. Keegi ei näe vaidlusi, uuesti alustamisi, salajasi kokkuleppeid autos ega ööd, mil tuhatoos on taas täis. Kuulsus ei võta võõrutusnähte ära. Raha ei lülita dopamiiniringi välja. Aplaus ei tee tühja tunnet rinnus kuidagi õilsamaks.

Ma ei olnud kuulus. Ma olin mees laua taga, suitsetades kontoris, kus kolleegid olid juba lakanud seda märkamast. Olin suitsetanud 27 aastat. Tippajal suitsetasin peaaegu 40 sigaretti päevas ning koos naisega kulus meil kahe peale ligi 3 pakki. Kui suitsetamisest loobumine kuuluks ainult raudse tahtejõuga avaliku elu tegelastele, poleks mul selles loos olnud kohta.

See oligi lõks. Müüt pani loobumise välja nägema nagu iseloomutest. Ebaõnnestu üks kord ja järeldus näis ilmne: sa ei ole piisavalt tugev.

Müüt 2: järsk loobumine tõestab iseloomu

Teine müüt ütleb, et kõige puhtam loobumine on ainus austusväärne viis suitsetamisest loobuda. Tavaliselt tuleb see lugudest inimestest, kes jätsid suitsetamise päevapealt maha: ühel hommikul, ühe otsusega, ilma toetuseta, ilma nähtava võitluseta.

Selles versioonis on küll draamat. Aga see õpetab vale õppetunni.

Järsk loobumine on suitsetamise lõpetamise viis, mitte moraalne auaste. Inimene, kes lõpetab nii, ei ole automaatselt vapram kui inimene, kes vajab rahulikumat teed. Sigaret ei küsi elulookirjeldust, enne kui ta ajule konksu taha haagib. Ta kasutab kordust, leevendust, ajastust, igavust, stressi, kohvi, alkoholi ja väikeseid emotsionaalseid pause. Siis nimetab seesama hääl seda inimest nõrgaks, kui ta vajab enamat kui dramaatilist otsust.

Proovisin olla see tegelane. Proovisin omal väiksemal moel sama karmi varianti: viska midagi minema, anna lubadus, suru lõuad kokku, oota, et ebamugavus tõestaks, et mõtlesid seda tõsiselt. Siis tuli kontoriaken. Siis rõdu. Siis väike luba: ainult üks, ainult täna õhtul, ainult pärast seda kõnet.

See ebaõnnestumine ei õpetanud mulle, et ma olen nõrk. See õpetas mulle, et olin omaks võtnud vale pildi loobumisest.

Tavainimese eelis

Tavainimese eelis müütilise loobuja ees on üks: vähem teatrit.

Pole vaja avalikku kõnet. Pole vaja laual purustatud pakki. Pole vaja kogu pere ees kuulutada. Vaiksem tee algab siis, kui inimene lõpetab legendiks püüdmise ja hakkab mehhanismi ilma häbita vaatama.

Minu jaoks oligi see nihe. Lõpetasin küsimast, miks ma ei ole nagu see kuulus mees loos. Hakkasin küsima, mida harjumus teeb, millal ta seda teeb ja miks võitlus muudab selle ainult valjemaks.

Vastus ei olnud glamuurne. See oli tähelepanu.

Nende müütide laiem muster on see: nad muudavad loobumise etenduseks. Nad panevad edu paistma nagu stseen filmist ja panevad ebaõnnestumise tunduma isikliku puudusena. Suitsetamine võtab juba niigi piisavalt. Sellele pole vaja veel alandust juurde anda.

Tavainimene ei pea sigarettidest loobumiseks saama kuulsaks, karmiks ega kangelaslikuks. Tal on vaja vaadet, mis ei alusta sellest, et teda nõrgaks nimetatakse.

See ei ole plaan. See on vaiksem viis lugu vaadata: kui lõpetad kangelasliku loobumise kummardamise, tekib rahulikuma tee jaoks ruumi.